Vabamüürlus on kujunenud keskaegsetest ehitajate vennaskondadest Inglismaal. Neile katedraalide, kloostrite ja losside ehitajatele olid omased eetilis-usuline vaimsus, töötavade järgimine ja austamine ning tugev ühtekuuluvustunne.

Alates vähemalt XIV sajandist kutsuti ehitajate vennaskonna liikmeid Inglismaal vabamüürlasteks (freemason). Algliide “vaba” tähendas, et vennaskonna liikmed olid vabad mehed, mitte orjad. Hiljem hakkas see mõiste osutama vaimsele vabadusele.

Vennaskonnad püstitasid endale tööpaikade lähikonda maju, mida kutsuti nimega lodge. Siit tuleb sõna loož, mille all mõistetakse tänapäeval vabamüürlaste kogunemiskohta ja organisatsiooni põhiüksust.

Vabamüürlaste kui ehitajatega hakkas XVII sajandi keskel liituma ka muude elukutsete esindajaid. Vabamüürlus arenes praktilisest müürsepatööst filosoofiliseks vennaskonnaks ja hakkas tähendama vaimset ehitustööd.

Tänapäevase vabamüürluse alguseks võib lugeda XVII sajandi lõppu ja XVIII sajandi algust Inglismaal ja Šotimaal. Nelja looži ühinemisel asutati Londonis 1717. aastal esimene suurloož. Vabamüürlus levis seejärel kiiresti  Iirimaal ja Euroopa mandriosas.

Vabamüürlusel oli XVIII sajandil suur mõju vabaduse ja humanismi aadete levimisele. Mitmed vabamüürlased olid valgustusaja ideede kandjad ja levitajad.

Läbi aegade on vabamüürlaste hulka kuulunud paljud suurmehed nagu George Washington ja Winston Churchill, kirjanikud Johann Wolfgang Goethe ja Rudyard Kipling, heliloojad Wolfgand Amadeus Mozart ja Jean Sibelius, teadlane sir Alexander Fleming, kosmonaut Buzz Aldrin jt.

Vabamüürlus, ühendades häid mehi sõltumata rahvusest, rassist, nahavärvist ja usutunnistusest, pakub oma liikmetele enesetäiendamise võimalusi, et saada veelgi paremaks. Ausus, õiglus, vendlus on need ideaalid, millest lähtutakse. Vabamüürlased tegelevad heategevusega, mis keskendub üldisele abivajajate toetamisele.

Vabamüürlus ei anna valmis vastuseid, vaid püüab panna inimesi mõtlema, küsima ja otsima.

Vabamüürlaste organisatsioon on ise ennast täiendav. Looži liikmeks saab astuda sinna kuuluva kolme liikme soovitusel. Uurimiskomisjonis toimuva küsitluse järel hääletatakse liikmeks vastuvõtmise sobivust, kus kehtib ühehäälsuse põhimõte. Kandidaadist saab õpilasmüürlase astme järel täieõiguslik vabamüürlane. Liikmeksastuja annab tõotuse rituaali saladuse hoidmisest ja organisatsiooni eeskirjadest kinnipidamiseks. Tõotus ei sisalda midagi niisugust, mis oleks vastuolus liikmeksastuja kõlbeliste, ühiskondlike või rahvuslike õiguste või kohustega, olgu need millised tahes.

Vabamüürlaste organisatsiooni liikmeks olemine on üldjuhul eluaegne. Liikmeskonnast võidakse välja arvata juhul, kui liige on süüdi mõistetud kuriteos või ta tegutseb organisatsiooni eeskirjade ja põhimõtete vastu.

Liikmeksastuja peab olema vähemalt 21-aastane, usaldusväärne ja piisavalt sobiv mees.

Vabamüürlus ei ole salaorganisatsioon. Eesti Vabamüürlaste Selts on ametlikult registreeritud, samuti nagu teiste riikide vabamüürlaste organisatsioonid.

Vabamüürluse reeglid ja eesmärgid on avalikkusele kättesaadavad.

Iga vabamüürlane võib vabalt rääkida oma liikmelisusest ja paljud on seda ka teinud. Sobiv on siiski rääkida vaid omaenda liikmelisusest – nii jääb igale inimesele endale võimalus otsustada.

Nagu mitmetes teistes ühiskondlikes või erialastes ühingutes on koosolekud kinnised, on ka vabamüürlike loožide istungitel osalemine võimalik vaid liikmetele.

Vabamüürlaste rituaalid ja tseremooniad uute liikmete vastuvõtmiseks avaldati trükis esmakordselt juba 1723. aastal. Need sisaldavad ka vabamüürlaste traditsioonilisi äratundmisviise, mida kasutatakse istungitele sisenemisel oma identiteedi ja kvalifikatsiooni tõestamiseks. Need sisaldavad ka käepigistusi ja muid märke, millest on palju kirjutatud ja mida tänapäeval vaevalt et võib pidada tõelisteks saladusteks. Keskaja vabamüürluses olid nad umbes nagu tänapäeva PIN-kood, mis andis ligipääsu vaid kvalifitseeritud liikmele.

Vastuvõtmise tseremoonial ja iga uue astme saamisel annab kandidaat tõotuse. Need tõotused sisaldavad reegleid, mis puudutavad käitumist loožis ja ühiskonnas. Tõotused sarnanevad nendele, mis antakse näiteks kohtutes või väeteenistusse astudes. Iga liige lubab ka hoida saladuses vabamüürlaseks olemise iidseid äratundmisviise. Liikmed kohustuvad mitte kasutama oma liikmelisust isikliku kasu saamiseks.

Vabamüürlased lubavad toetada hädasolijaid, ent vaid siis, kui nende toetus ei lähe vastuollu kohustustega Jumala, seaduse, pere ja muu ühiskondliku vastustuse ees.

Istungid koosnevad kahest osast. Nagu igas seltsis, nii on ka siin teatud kogus administratiivseid toiminguid – eelmise istungi protokolli kinnitamine, uute liikmete esitamine ja hääletamine, finantsküsimuste arutelu ja hääletamine, ametikandjate valimine, uudised ja kirjavahetus. Seejärel on tseremooniad uute müürlaste vastuvõtmiseks ja iga-aastane ametikandjate ametissepanek. Kolm uue müürlase vastuvõtmise tseremooniat on omakorda kaheosalised – veidi dramaatiline vennaskonna õpetuste andmine ja seejärel loeng, kus kandidaatidele selgitatakse looži ülesehitust ja toiminguid.

Vabamüürlaste organisatsioonid on rahvuslikud. Neil ei ole ühtset rahvusvahelist keskust. Loožid moodustavad maade kaupa iseseisvaid keskorganisatsioone e. suurloože. Eri maade suurloožid, loožid ja nende liikmed suhtlevad omavahel tihedasti, külastades teiste maade loože ja vendi, moodustades nii ülamaailmse vennaskonna.