Vabamüürlust on ajaloos peetud ka salaorganisatsiooniks. Tänapäeval see enam kindlasti ei päde, sest:

• traditsioonilised tunnustatud vabamüürlaste organisatsioonid - sealhulgas ka Eesti oma - on ametlikult registreeritud oma asukohariikides, neil on juriidilised aadressid ning avalikult teadaolevad tegutsemiskohad;
• organisatsioonid peavad oma tegevuses lähtuma asukohariigi seadustest ning vabamüürlikus õpetuses on sees ustavus oma asukohariigile ja selle seaduslikult valitud valitsusele;
• igal vabamüürlasel on õigus oma kuuluvusest vabalt rääkida, piiratud on vaid teiste kuuluvuse avaldamine - selle printsiibiga lähtutakse tänapäeva ühiskonnas tunnustatud nõudest kaitsta privaatseid isikuandmeid: inimese veendumustest ei tohi rääkida tema enda nõusolekuta;
• organisatsioonide üldised põhimõtted, tavad ja kombed on avalikkusele teada alates esimeste vabamüürlike organisatsioonide tekkest, internetist on lisaks vandenõuteooriatele võimalik leida ka tegelik sümboolika ja looži istungil toimuva kirjeldus;
• vabamüürlaste ainukeseks tõeliseks saladuseks on võtted ja sõnad, millest nad üksteist ära tunnevad ja  need on eelkõige enesekasvatusliku distsipliini alustoed, õpetades oma liikmetele vaoshoitust, leplikkust ja alandlikkust;
• vabamüürlaste ühendused on loodud oma liikmete arendamiseks isiksustena, organisatsioonil puuduvad täielikult igasugused religioossetele või ideoloogilistele ühendustele omased ühiskondlikud pürgimused ja eesmärgid.